Me kõik teame, kuidas jõulud võivad inimeste närvidega mängida – neid pingule tõmmata ja täiesti ära kurnata – kuid mitte keegi meist ei oodanud täielikku masendust, mis järgnes kooli jõuluõhtule.
15:00
Käes on aeg poodi minna ja jõuluõhtu toitlustamiseks koostisosi osta. Teekond on lühike ja poodi jõudes on kõigil siht silme ees – kellele midagi magusat muffinite tegemiseks, kellele midagi soolast pitsa küpsetamiseks. Tagasi jõudes hakkavad kõik kribinal krabinal tööd tegema – pannid-potid kolisevad, mikserid plõrisevad ja ahjud undavad. Meeleolu on kõigil laes, köögis on tunda vaheaja saabuvat vabadust ja õhtuse peo ootusärevust. Toidud valmivad rõõmsas keskkonnas kiiresti ja ahjust välja võttes on igaüks meist uhke oma sünnitise üle. Pitsad on kui parimas pitsarestoranis valmistatud ja muffinid pakuvad silmadele sama palju puhkust kui kõige professionaalsema pagari küpsetised.
Küpsetamine on lõppenud, kõik oma panusega rohkem kui rahul, üle on jäänud veel koristada. Kõik panevad läikima oma töölauad ja põrand on peale puhastamist kui poleeritud. Raske töö on tehtud ja nüüd jääb üle veel pidu nautida.
20:00
Pidu on täies hoos, meie valmistatud söögid ammu otsas ja nüüd tegeleb toitlustamisega õpilasesindus. Järsku hakkab õpilasesindus meilt panust paluma jookide tegemisel ja olles abivalmid nagu me oleme, ei ütle me hädasolijatele ära. Kui aga kööki jõuame, ootab meid seal ees kohutav segadus – kõikjal on määrdunud mahlapakid, kraanikausid nõusid täis ja põrand jälle must. Kuid see ei olnud sugugi kõige õudsem asi, mis sel õhtul juhtus. Kõige hullem ootas meid klassis õpilasesinduse liikme näol. Selle asemel, et meile kiitust avaldada tehtud töö eest, sattusime me hoopis sõimurahe alla. Meid mitte ainult ei süüdistatud kogu korratuses, mis köögis oli, vaid puhtsõnaliselt öeldi meile näkku, kuidas meie polnud midagi jõuluõhtu korraldamiseks ette võtnud ja oleks viimane aeg seda teha. Nii mõneski meis hakkas pulbitsema raev, kuid õhtu lõpuni suutsime end vaos hoida.
21:10
Pidu on läbi, ainult tuleb veel lahkuda – kuid liiga hilja. Õpilaseesindus on meid märganud ja enam pole pääsu, ainus võimalus lahkumiseks on nende käsku täita. Niisiis mõned meist, kes olid viimase hetkeni peokütkeisse jäänud, on sellest hetkest orjadeks muutunud. Kõik mis ees ootab, on tänamatus ja vaev. „Peske need nõud ära; koristage see põrand ära; tooge need nõud alla!“ – niimoodi lõppes meie imetoredalt alanud jõuluõhtu.
Muidugi võime me öelda, et eks meie reaktsioon kõigele toimuvale oli veidike ülepingutatud – olid meie närvid ju ometigi pikast küpsetamisest pisikese pinge all ja väsimuslained möllasid läbi terve keha. Vaieldes õpilasesindusega, kes peaks mida tegema, ei toonud meile mingit kasu. Niisiis seekord saime me targemaks isegi mitme kogemuse võrra: söögitegemine on lõbus, kuid vaevaline; ei tasu närvitseda, kui olukord on hull ja viimaseks – ära iial eelda tänu, sest kui see tuleb üllatusena, on see palju magusam ja tänamatuse valu on palju väiksem.
No comments:
Post a Comment