28.05.12... Aasta viimane

See päev algas, kui iga teine ning kõik kokandusklubi liikmed tulid kooli teadmisega, et toimub jällegi üks tore kokkade kokkutulek allkorrusel. Selleks korraks olime mõelnud välja midagi uudset ning valmistasime endale quesadillasid ja lavašši. Martin ja Kenneth otsutasid endale enne kokkamisele asumist teed teha ning nautisid oma aega koos rahus. Hiljem ühines nendega ka Rene, kuid seda alles siis, kui toidud olid tehtud ja võis vabamalt võtta. Peale teejoomist hakkasid poisid pihta oma lavašši tegemisega . Tüdrukud aga lõikasid samal ajal õunalõike Kristile, kes oli nädal aega vegan-dieedil, kuid hakkasid kohe peale seda ka ise tööle ning panid oma hõrgutavad quesadillad ahju. Lõpuks kui kõik valmis sai asusime oma maitsvate söökide kallale ning arutasime, mis vormis me kokandusklubi CAS- päeviku teeme. Kõik olid väga kurvad, et meie kokandusklubi aastake oli nüüd lõpule tulnud ja vahel ei suutnud lausa uskudagi, et üks ajajärk on jällegi lõpule jõudnud. Olime ju ometi niipalju õppinud terve selle aasta jooksul ja kõik olid igakord väga lõbusas tujus olnud nende uute kokkamisoskuste saavutamise ajal. Lõpuks asusime ikka asja kallale ning peale arutamist ja söömist koristasime kõik korralikult ära ja asusime kodu poole täis kõhtude ja hea meeleoluga. 

14.02.12... Valentinipäev

Täna on käes see päev, mille nimel on meie klass juba pikalt vaeva näinud. Tulime juba poole kaheksaks kooli, et viimased kaunistused kookidele anda ning kõik laadaks valmis seada. Kõik nägid väga ilusad välja ning igaaastane sõbrapäev võis alata. Valmis nii muffineid, kooke kui ka küpsiseid. Müüma hakkasime 10:50 ning osta sai kuni 12:25. Osteti peaaegu kõik asjad ära ning klassi sõbrapäeva eelarve läks kõvasti plussi. Meeleolu terve päev oli rõõmus, kuna kõik kiitsid küpsetisi ning kindlasti hoidis meie klubi meeleolu üleval ka teadmine, et on sõbrapäev. Vahepeal hüppasid meie juurest läbi ka kallijänesed, kellega sai meie juures pilti teha. Rahvale läksid nad peale ning meile ka loomulikult. 

Meie päeva võib lugeda õnnestunuks, kuna siiski me nägime vaeva ning tulemused oli märgatavad nii ostjate nägudes kui ka väikses rahasummas, mille me hiljem sõbralikult üksteise vahel ära jagasime. Hiljem me loomulikult koristasime ära ka kokandusklassi ning ka klassiõhtute ruumi. Meile kõigile liikmetele jääb see päev meelde, kui suur kogemus, mida ei jää kahetsema!

13.02.12.. Valmistused

Raske koolipäev seljataga tuli minna poodi, et osta koostisosi valentinipäeval müüdavate toitude jaoks. Kes tegi muffineid, kes tegi küpsiseid, kes tegi kooki. Mindi jällegi Tallinna Inglise Kolledži kokandusklassi ja alustati taignate kokkusegamistega ning koostisosade lisamisega, kuni oldi valmis need ahju panema. Valmis kümneid muffineid ja küpsiseid ja isegi kook. Head lõhnad tegid kõigil ka tuju heaks ning päeva lõpuks oli kõigil tuju parem. Kellel tuli tooteid, mis ei olnud esteetiliselt piisavalt ilusad, söödi ära ja nii sai igaüks midagi magusat ka põske panna. Nüüd kus toidud olid viimistletud perfektsuseni tuli määrdunud kausse ja töötasapindu puhastama hakata. Kui need olid puhtaks tehtud, pühiti põrand ja puhastati ahjud ning lõpetati seekordne kokandusklubi kokkusaamine prügi välja viimisega. 

Lõpp hea kõik hea!

28.01.2012... Rahulik hommikupoolik

Oli kena laupäev pärast klassi korraldatud filmiõhtut. Kokandusklubi liikmed kogunesid taas, et teha koos süüa ning nautida head seltskonda. Seekord oli teemaks Mehhiko toit ning menüüsse kuulusid nii tacod, nachodest ahjuvorm kui ka palju muud maitsvat. Sellel korral ei olnud meil suurejoonelist ühist poes käimist – mõned käisid poes üksi, teised väiksema kambaga. Kui vajalikud produktid said ostetud, hakati koolimajja saabuma ning klassi toidutegemiseks valmis seadma. Lõikelauad, noad ja kausid otsiti välja, ahjud ja pliidirõngad pandi soojenema ning hakati retsepte järgides erinevaid roogi valmistama. Mõne aja möödudes valmisid hõrgutavad toidud ning kogu seltskond asus neid nautima, kuna kõigile oli juba nälg kallale kippunud. Söömise kõrvalt arutati elulistel teemadel - soovitati üksteisele seriaale, mida vabal ajal vaadata ning räägiti tavapärasest koolielust. Kui toit oli otsa saanud, hakati üheskoos klassi koristama, et järgmisel nädalal saaks seal taaskord toimuda kokanduse tunnid, kuna korrastamata ruumis ei ole kellelgi meeldiv tegutseda. Nõud puhtad, põrand läikima löödud ning prügikastid tühjendatud lahkuti koolimajast täis kõhtude ja hea meelega. Taaskord võis kokandusklubi kokkusaamise lugeda õnnestunuks.

27.01.12... Filmiõhtu

 Peale tunde tuli meile ülesanne – valmistada toitu G5 Filmiõhtule. Kokandusklubiga mõtlesime, et valmistaks popkorni ning teeks morssi. See toiduvalik oli küll kesine, kuid meie meelest piisav filmi vaatamiseks. Käisime tooraineid ostmas Vanalinna Rimis, mis asub Kalev SPA juures ning kokku ostsime umbes 10-15 pakki popkorni ning ühe suure pudeli siirupit. Koolis me tegime eelnevalt ära ka paberist torbikud, mille seest inimestele popkorni müüa ning siis hakkas popkorni valmistamine. Tegime neid kokku umbes 1,5 tundi ning saime kaks suurt kastitäit popkorni. Olime tulemusega rahul. Tegime ka suurde potti morssi, mida pakkusime topsides ning müüsime neid G5 kooli inimestele terve õhtu vältel. Tundus, et kõik jäid rahule, kuna lõpus jäi meil veidi popkorni alles ja me tegime tasuta jagamist, rahvale see meeldis. Saime kõik jagatud, hakkasime koristama kokandusklassi ning aitasime ühiselt ka koristada suurt saali. Terve õhtu läks väga sujuvalt ning rõõmsalt, kuna me saime kõik arendada oma meisterdamisoskust pabertuutude tegemisel kuid samas saime mängida ajaga mikrolaineahjul ning esimeste eksperimentide järel saime me asja sujuvalt käima ning ühiselt sujuvas tempos suundusime rõõmsalt kodudesse ära. Kokandusklubi oli taaskord üle elanud ühe suure ürituse, aitasime meie koolist head muljet jätta ning samuti me saime positiivse kogemuse võrra rikkamaks. 

21.12.2011... Jõuluõhtu

Me kõik teame, kuidas jõulud võivad inimeste närvidega mängida – neid pingule tõmmata ja täiesti ära kurnata – kuid mitte keegi meist ei oodanud täielikku masendust, mis järgnes kooli jõuluõhtule.

15:00

Käes on aeg poodi minna ja jõuluõhtu toitlustamiseks koostisosi osta. Teekond on lühike ja poodi jõudes on kõigil siht silme ees – kellele midagi magusat muffinite tegemiseks, kellele midagi soolast pitsa küpsetamiseks. Tagasi jõudes hakkavad kõik kribinal krabinal tööd tegema – pannid-potid kolisevad, mikserid plõrisevad ja ahjud undavad. Meeleolu on kõigil laes, köögis on tunda vaheaja saabuvat vabadust ja õhtuse peo ootusärevust. Toidud valmivad rõõmsas keskkonnas kiiresti ja ahjust välja võttes on igaüks meist uhke oma sünnitise üle. Pitsad on kui parimas pitsarestoranis valmistatud ja muffinid pakuvad silmadele sama palju puhkust kui kõige professionaalsema pagari küpsetised.

Küpsetamine on lõppenud, kõik oma panusega rohkem kui rahul, üle on jäänud veel koristada. Kõik panevad läikima oma töölauad ja põrand on peale puhastamist kui poleeritud. Raske töö on tehtud ja nüüd jääb üle veel pidu nautida.

20:00

Pidu on täies hoos, meie valmistatud söögid ammu otsas ja nüüd tegeleb toitlustamisega õpilasesindus. Järsku hakkab õpilasesindus meilt panust paluma jookide tegemisel ja olles abivalmid nagu me oleme, ei ütle me hädasolijatele ära. Kui aga kööki jõuame, ootab meid seal ees kohutav segadus – kõikjal on määrdunud mahlapakid, kraanikausid nõusid täis ja põrand jälle must. Kuid see ei olnud sugugi kõige õudsem asi, mis sel õhtul juhtus. Kõige hullem ootas meid klassis õpilasesinduse liikme näol. Selle asemel, et meile kiitust avaldada tehtud töö eest, sattusime me hoopis sõimurahe alla. Meid mitte ainult ei süüdistatud kogu korratuses, mis köögis oli, vaid puhtsõnaliselt öeldi meile näkku, kuidas meie polnud midagi jõuluõhtu korraldamiseks ette võtnud ja oleks viimane aeg seda teha. Nii mõneski meis hakkas pulbitsema raev, kuid õhtu lõpuni suutsime end vaos hoida.

21:10

Pidu on läbi, ainult tuleb veel lahkuda – kuid liiga hilja. Õpilaseesindus on meid märganud ja enam pole pääsu, ainus võimalus lahkumiseks on nende käsku täita. Niisiis mõned meist, kes olid viimase hetkeni peokütkeisse jäänud, on sellest hetkest orjadeks muutunud. Kõik mis ees ootab, on tänamatus ja vaev. „Peske need nõud ära; koristage see põrand ära; tooge need nõud alla!“ – niimoodi lõppes meie imetoredalt alanud jõuluõhtu.

Muidugi võime me öelda, et eks meie reaktsioon kõigele toimuvale oli veidike ülepingutatud – olid meie närvid ju ometigi pikast küpsetamisest pisikese pinge all ja väsimuslained möllasid läbi terve keha. Vaieldes õpilasesindusega, kes peaks mida tegema, ei toonud meile mingit kasu. Niisiis seekord saime me targemaks isegi mitme kogemuse võrra: söögitegemine on lõbus, kuid vaevaline; ei tasu närvitseda, kui olukord on hull ja viimaseks – ära iial eelda tänu, sest kui see tuleb üllatusena, on see palju magusam ja tänamatuse valu on palju väiksem.

18.12... Kokandusklubi ja koolilaadad

18.12 oli see saatuslik pühapäev kui kokandusklubi hakkas ametlikult koolilaatade jaoks süüa tegema. Seekord oli tegemist siis jõululaadaga. Nagu ikka saime kokku Vanalinna Rimi ees, kell 12.30 ja hiljem 13.00 kooli spordihoone ees nendega, kes poes ei käinud, kuigi kuna tegemist oli ikkagi külma talvepäevaga läksime kokandusklassi kohe kui kohale jõudsime.

Kohal oli peaaegu kõik kokandusklubi liikmed ja lisaks üks külaline, nii et klass oli rahvast täis ja iga pliidi ja laua juures sagisid neli – viis inimest. Tegime nii soolased kui magusaid muffineid ja toorjuustu ning šokolaadi kooki. Magusad muffinid kaunistasime veel eriti uhkelt, et need lastele huvipakuksid. Toidud oli kõik väga isuäratavad ja kiusatus ka ise mõni muffin ära süüa oli suur. Leppisimegi siis kokku, et võtame mõlemast koogist väikese tüki, mille omavahel ära jagasime. Nii oli magusanälg kustutatud ja uut jõudu saadud, et veel viimased nõud ära pesta ja põrand pühkida.

Seekord pidime retseptide valimisel ajusid rohkem ragistama, kuna pidime tegema toite, mida on hea laadal müüa. Ilmselt õppisime sellest kokandusklubi kokkusaamisel kõige rohkem, kuna enamikul puudus selline kogumus täielikult. Seega saime üksteisele nõuanda ja koos katsetada. Lõpuks olime kõik tehtud toitudega väga rahul ja nagu me järgi ka proovisime maitsesid need suurepäraselt.

Ja nii saigi alguse koolilaatadele süüa tegemise traditsioon!