Kõigest paar nädalat enne jõule toimus kokandusklubi kolmas kokkusaamine. See aga polnud mingi tavapärane kohtumine, sest klubi sai rikkamaks kahe uue liikme poolest. Uustulijateks olid seekord kaks esimest julget poissi – Rene ja Martin. Klubiliikmed võtsid poisid avasüli vastu ja peagi tundsid nad end kui kodus.
Nimelt haarasid Rene ja Martin esimesel võimalusel lõikelauad ja taignarullid ning kukkusid peekonipitsat vorpima. Ka teised liikmed ei lasknud nobedatel näppudel oodata ning seltsis valmistati ka magusat, et oleks hea peale pitsalõiku hamba alla pista. Ühes grupis küpsetati lehttaignast õuna-kaneeli rulle ning teises kaerapätse. Kokkamise käigus jätkus aega ka käelise tegevuse arendamiseks ja nii said tavalistest kaerapätsidest kaerasüdamed ning ka üks veider moodustis, mis mõne nurga alt isegi võis meenutada inimest (täpsustavad küsimused antud kunstiteose kohta palun suunata Kristiina Konnole).
Kohtumise väljundiks oli ühine poeskäik, sinna juurde kuuluv lähike jalutuskäik ning koolimajas üheskoos kokkamine, millele järgnes pidusöök meeldivas seltskonnas ühiste jututeemade saatel. Rääkimata sellest, et söömine iseenesest on juba üks enimnauditavaid tegevusi üldse, tuleb nentida, et peab paika ütlus „Ise tehtud, hästi tehtud!“, sest omatehtud toit maitseb ju alati kõige paremini.
Kui klassiruum oli üheskoos korda tehtud, mindi väsinuna, kuid õnnelikena laiali.
No comments:
Post a Comment